Teretulemast meie käsitöölehele! Oleme Kiili Gümnaasiumi 4.-9. klassi õpilased ja tehnoloogiaõpetajad.
Teie silme ees avaneb koduleht, mis on loodud selleks, et ka meie koolikaaslased ja lapsevanemad teaksid, millega käsitöö- ja kodundustundides tegeleme. Jõudumööda lisame lehele valmistöid, mis meid endid rõõmustavad ja loodetavasti teisi inspireerivad. Kuna me kõik oleme suured vaevanägijad ja iluloojad, siis demonstreerida võivad siin oma töid kõik, kes soovivad.
Oleme tänulikud, kui siit blogist pärit materjalide kasutamisel kaasneb alati ka viide algallikale. Fotode kasutamisel eeldame eelnevat teavitamist ja kokkulepet.
Oleme tänulikud, kui siit blogist pärit materjalide kasutamisel kaasneb alati ka viide algallikale. Fotode kasutamisel eeldame eelnevat teavitamist ja kokkulepet.
Meid juhendavad:
õpetaja Murel Saluste
Minuga juhtus üks kord selline lugu, et sattusin 7-aastaselt haiglasse. Mäletan kui igav seal oli. Jäin siis jälgima haiglaõde, kes rätikule ilusaid värvilisi õunu ristpistes peale tikkis ning hiljem laia äärepitsi mõlemasse rätikuserva heegeldas. Tädi oli väga lahke ning ulatas teise rätiku mulle, näidates, kuidas ta seda kõike teeb. Mu tegutsemislust oli suur ning haiglapäevad möödusid lennates. Koju läksin rõõmsalt pitsiline tikitud rätik kaasas, mille heldekäeliselt oma vanaisale televiisorikatteks kinkisin. Vanasti olid sellised asjad. :)
Minu peres on alati palju käsitööd tehtud. Minu vanaisa oli kuldsete kätega puu- ja metallitöömees, üks vanaema suurte mitmeruutmeetriste seinavaipade ja patjade tikkija (enda taimedest värvitud lõngadest), teine vanaema suur kinnaste ja sokkide/põlvikute kuduja, ema professionaalne õmbleja, isa arhitekt, kellele meeldis paberil suuri asju korda saata. Üldse tegidki minu lapsepõlves inimesed kõike ise oma kätega, see oli nii loomulik. Poest polnud ju midagi saada.
Üheks tähtsaimaks teenäitajaks käsitööalal oli ka minu kooliaegne käsitööõpetaja Anu Pink (praeguste käsitööõpikute autor ja täiskasvanute koolitaja), kelle tunniteemad ja ideed olid alati nii sütitavad. Hindasin väga ka seda, et ta jättis alati ka õpilastele valikuvõimalusi. Kõik ei pidanud tingimata õmblema ühesuguse lõike järgi kittelkleite või hõlmikseelikuid, vaid sai harjutada juba ka moeajakirja "Burda" lõigetel kätt.
Nüüd olen ise käsitööõpetaja. Teen seda tööd suure entusiasmiga. Tahan, et ka minu õpilased nakatuksid käsitööpisikust. Suurim rõõm on näha oma kätega tehtud töötulemust. Käsitöö on omamoodi meditatsioon, ajaveetmise vorm ja muud head sõnad. Ühe sõnaga, proovige ja veenduge ise!
õpetaja Murel Saluste
Minuga juhtus üks kord selline lugu, et sattusin 7-aastaselt haiglasse. Mäletan kui igav seal oli. Jäin siis jälgima haiglaõde, kes rätikule ilusaid värvilisi õunu ristpistes peale tikkis ning hiljem laia äärepitsi mõlemasse rätikuserva heegeldas. Tädi oli väga lahke ning ulatas teise rätiku mulle, näidates, kuidas ta seda kõike teeb. Mu tegutsemislust oli suur ning haiglapäevad möödusid lennates. Koju läksin rõõmsalt pitsiline tikitud rätik kaasas, mille heldekäeliselt oma vanaisale televiisorikatteks kinkisin. Vanasti olid sellised asjad. :)
Minu peres on alati palju käsitööd tehtud. Minu vanaisa oli kuldsete kätega puu- ja metallitöömees, üks vanaema suurte mitmeruutmeetriste seinavaipade ja patjade tikkija (enda taimedest värvitud lõngadest), teine vanaema suur kinnaste ja sokkide/põlvikute kuduja, ema professionaalne õmbleja, isa arhitekt, kellele meeldis paberil suuri asju korda saata. Üldse tegidki minu lapsepõlves inimesed kõike ise oma kätega, see oli nii loomulik. Poest polnud ju midagi saada.
Üheks tähtsaimaks teenäitajaks käsitööalal oli ka minu kooliaegne käsitööõpetaja Anu Pink (praeguste käsitööõpikute autor ja täiskasvanute koolitaja), kelle tunniteemad ja ideed olid alati nii sütitavad. Hindasin väga ka seda, et ta jättis alati ka õpilastele valikuvõimalusi. Kõik ei pidanud tingimata õmblema ühesuguse lõike järgi kittelkleite või hõlmikseelikuid, vaid sai harjutada juba ka moeajakirja "Burda" lõigetel kätt.
Nüüd olen ise käsitööõpetaja. Teen seda tööd suure entusiasmiga. Tahan, et ka minu õpilased nakatuksid käsitööpisikust. Suurim rõõm on näha oma kätega tehtud töötulemust. Käsitöö on omamoodi meditatsioon, ajaveetmise vorm ja muud head sõnad. Ühe sõnaga, proovige ja veenduge ise!
õpetaja Anu Jürisson
Käsitöö on minu ellu kuulunud juba pisikesest peale. Vana-vanaema Senni armastas kududa, ka pitsilisi esemeid. Värvivalik oli tal julge ja omapärane, küllap tulenes see tema setu juurtest. Vanaema Adele ehk Memm tegeles ka põhiliselt kudumisega, tema leivanumbriks olid patentkoes mütsid ja võrkpatentkoes kampsunid. Lõng oli omast käest võtta - niikaua kui ma mäletan, pidas Memm lambaid ja õpetas ka mulle ja mu täditütrele lambapügamist, villa pesemist, kraasimist ja ketramist, aga ka seda, kuidas kerida ilusaid auguga lõngakerasid. Linnavanaema Saima ehk Mana tegi võrratult hästi süüa, armastas kududa ja tikkida ristpistes patju. Oi kui ilusaid värvilisi lõngu ta selleks kasutas! Suur oli minu rõõm, kui vanaema ka mulle tüki jutekangast eraldas ja lubas ristpistes tikkimist proovida. Olin siis viieaastane. Praegu on mul väga kahju, et padi, mille tookord tegin, kolimiste käigus kaduma läks. Aga pilt sellest on endiselt silme ees.
Keskkoolis sattus minu käsitööõpetajaks Maie Piir, kes oli meile suureks eeskujuks ja inspireerijaks. Kui kellelgi oli õnnestunud kuskilt mõni välismaa käsitööajakiri hankida, viis ta selle viivitamata õp. Piiri kätte, kes kõik mustrilehed paljundusmasina vahelt läbi lasi, õpilastele tutvustas ja mõne eriti suure ning kauni mustri puhul õhkas: “Kui ma pensionile jään ja mul palju aega on, siis ma teen endale selle!”. Õpetaja Piir õpetas meile pitslinikute kudumist ja Muhu tikandit - kui õhinas me kõigest sellest olime! Tänu käsitööhuvile ei olnud mul kunagi igav, ikka oli uusi ideid, uusi värve, uusi mustreid...
Kui jõudis kätte keskkooli lõpp ja oli vaja otsustada, kes minust saab, leidsin, et kõige parem on see, kui inimese hobi on ühtlasi ka tema töö ja läksin õpetaja Piiri eeskujul käsitöö- ja kodunduse õpetajaks õppima. Ülikooli lõpetades juhtus aga nii, et sain tööle ja hoopiski mitte kooli, vaid raadiosse Sky Plus. Töötasin uudistetoimetajana pea kakskümmend aastat, viimati raadiojaamas Retro FM. 2017. aasta alguses lõppes minu jaoks raadiotöö ja olin valiku ees, mida edasi teha. Tundsin, et ma sooviksin leida uue töö, mis oleks seotud mu õpitud eriala ja ka suurima hobi – käsitöö ja kokkamisega ja kus ma saaksin palju erinevate inimestega suhelda, neid aidata ja kus mu ümber keeks elu. Öeldakse, et midagi soovides peab olema ettevaatlik, kuna soovid võivad täide minna. Minuga just nii juhtuski! Olen selle üle väga õnnelik ja tänulik!
õpetaja Janika Lainemäe
